Reisipäev

Minu reis Ameerikasse algas 22. augusti öösel, kui hakkasime perega Rakverest Tallinna sõitma. Enne Rakverest lahkumist sain veel viimast korda oma sõbrannaga kokku, kallistasime ja vahetasime üksteistele tehtud särgid.

Pilt minust ja Keedist (sõbranna) öösel kell 2. Tegime teineteisele särgid -valisime pildid ja kirjutasime selja peale olulised mälestused/sõnumid.

Öösel kell 4 lennujaama jõudes ootas mind YFU vabatahtlik, kes andis mulle viimased vajalikud dokumendid ja selgitas, kuidas lennujaamades hakkama saada. Kuna check-in`i järjekord oli väga pikk, siis korralikku head aega ei saanudki perele öelda, tegime kiiruga mõned pildid ja suure kalli, pärast seda jooksingi juba oma esimesele lennukile.

Lennujaama tulid mind saatma minu isa, ema, kasuema ja vanaisa. Teiste pereliikmete ja sõpradega tegin viimased kallid juba enne ära.

Esimene lend TLN-FRA läks väga sujuvalt ja kiiresti, suure väsimuse tõttu magasin peaaegu terve lennu. Lennu pikkus oli 2 tundi ja 30 minutit (6:00-7:30), aga meie lend väljus umber 30 minutit hiljem ning sellepärast jõudsime ka Frankfurti hiljem. Õnneks oli minu järgmise lennuni veel kaua aega ning hilinemine ei muutnud midagi.

Kohe lennukilt maha tulles ootas mind Frankfurdi lennujaama turvatöötaja, kes juhatas mind uue väravani, kus kohtusin oma vahetusõe ning teiste Soome vahetusõpilastega. Enne uuele lennukile asumist haarasime kiire ampsu/hommikusöögi McDonalsist, rääkisime juttu ja ootasime veel, sest ka Chicago lennuk ei väljunud õigel ajal. Arvan, et lennuk väljas umbes tund hiljem.

Sain kokku oma vahetusõe Monaga ja chillisime teiste Soome vahetusõpilastega.

Teine lend FRA-ORD oli 9 tundi ja 15 minutit (10:45-1:00), aga hilinemise tõttu kellajad muutusid. Lend oli sujuv, mugav ja ma suutsin ka natuke magada. Lennuk ise aga oli tohutult suur ja vinge.

Lennukitoit oli normaalne, toitev. Minu lemmikud olid tasuta vesi, mahl ja kook.

Sain veel kõrsikuid ja topsides vett, mida piltidel pole.

JA MA JÕUDSINGI AMEERIKASSE!!! Lennukilt maha tulles pidime läbima migratsioonikontrolli (arvan, et pole elus pikemat järjekorda näinudki, see oli ikka naeruväärselt pikk). Ootasime järjekorras võib-olla tund, võib-olla rohkem, siis võtsime oma check-in`itud kohvrid ja check-in`isime need uuesti (kuna olime nüüd Ameerikas, mitte enam Euroopas). Kuna Chicago lennujaam on väga-väga suur, pidime sõitma lennujaama sisese trammiga ühest terminalist teise ja seal ootas meid YFU USA töötaja, kes selgitas, mis edası saab. Enne viimasele lennukile astumist haarasin endale kiire kohvi ja sõõriku ning sattusin üli armsa üllatuse ohvriks. Mees, kes töötas antud kohvikus, oli mulle ühe sõõriku asemel kaks pannud, mis oli väga armas.

Viimane lend ORD-DTW oli mõnus ja lühike, kestis vaid tunni ja 27 minutit (5.50-8.17), aga jällegi kellajad muutusid, sest meid ei lastud õigel ajal lennukisse, sest seal oli liiga palav ja lennukit pidi tuulutama.

Kui olin Detroiti jõudnud ootasid meid (mind ja Monat) juba vahetusvanemad, koos võtsime pagasid ja suundusime autosse. Autos nautisime McDonadsit, mille tee pealt haarasime, kuna olime väga näljased ja sõitu kodulinna Jacksoni, mis oli umbes tunni kaugusel.

Kui jõudsime koju olime mõlemad tohutult väsinud, sest selja taga oli pikk reisipäev, tegime mõlemad oma toimetusi ja läksime magma, sest juba paari tunni pärast oli vaja kooli minna ja kogeda, kuidas Ameerikas esimene koolipäev käib.